ESTANTEX

Projekti tutvustus ja senine areng

Sissejuhatus ja eesmärgid

Maakera atmosfääri, maailmaookeani ja polaaralade, eeskätt Antarktika, uurimine ja kaitse omavad globaalse kliima kujunemise ning meie planeedi elukeskkonna säilimise seisukohalt võrdselt suurt tähendust Maa kõigi riikide ja rahvaste jaoks, sõltumata nende suurusest. Kliima ja keskkond on inimeksistentsi säilimiseks primaarse tähtsusega loodusvarad. Sellest tulenevalt on igal riigil ja rahval moraalne kohustus anda oma suurusele proportsionaalselt vastav panus rahvusvahelisse koostöösse nimetatud valdkondades, tagamaks kliima- ja keskkonnajulgeolek ka tulevastele põlvkondadele.

Taasiseseisvumisele järgnenud aastate vältel pole Eestil mõistetavalt jätkunud ressursse vajaliku panuse osutamiseks. Ometigi saame siin tugineda varasematest aegadest pärit märkimisväärsele pagasile nii polaar- kui mereuuringute vallas.

Rääkides uurimisreisidest ookeanidele ja polaaraladele, tuleb alustada siinsete baltisakslaste hulgast võrsunud meremeestest ja maadeuurijatest. Piirdugem siinkohal vaid Venemaa esimese ümbermaailmareisi juhi Adam Johann von Krusensterni, Antarktika tõenäolise avastaja Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ja maailma tunnustatuimate polaaruurijate hulka kuuluva Eduard von Tolli nimede mainimisega.

Pärast Teist Maailmasõda hoogustunud Antarktika uurimisest võttis Nõukogude okupatsiooni tingimustes osa terve rida Eesti teadlasi ning ka teiste ametite esindajaid. Saadud on olulisi teaduslikke tulemusi geoloogia ja geofüüsika, meteoroloogia ja mesosfääri pilvede, botaanika, limnoloogia ja hüdroloogia, isotoop-geokeemia ja glatsioloogia ning arstiteaduse ja rahvusvahelise õiguse alal. Vastav publikatsioonide loetelu sisaldab üle 120 teadusliku ning umbes 40 populaarteaduslikku ja ka belletristlikku nimetust (vt: Eesti ja Antarktika uurimine). Antarktikas viibisid Juhan Smuul, Mati Kask ja Andres Sööt, kelle töö tulemusena valmisid rahvusvahelist tunnustust leidnud “Jäine raamat” ning dokumentaalfilmid “Jääriik” ja “Enderby valge maa”.

Märkimisväärne oli ka Eesti teadlaste panus maailmamere uuringute vallas. 1980-ndatel aastatel toimunud Eesti NSV Teaduste Akadeemia uurimislaeva Arnold Veimer ekspeditsioonid Atlandi ookeanile paistsid tänu laeva heale tehnilisele varustatusele ning läbimõeldud uurimisprogrammidele silma efektiivsuse ja arvestatavate teaduslike tulemuste poolest, eeskätt merefüüsika vallas.

Kokkuvõttes võib väita, et Antarktika ja maailmaookeani uurimises on Eestis olemas pikaajaline kogemus, kompetents ja traditsioon. Need kaks uurimisvaldkonda on pikka aega olnud osa meie kultuurimaastikust.

Taasiseseisvumisele järgnenud aja jooksul on riigis toimunud kiired ja põhjalikud muutused, mille üle võib õigusega uhke olla. Eesti pürgib arenenud riikide hulka ja ei ole raske märgata, et heatahtlik suhtumine meisse kui abi vajavasse vaesesse sugulasse, on asendunud eluterve konkurentsiga, seda nii majanduses kui ka kõigis muudes valdkondades. Sõltuvalt sellest, millisena soovime näha 21. sajandi Eestit, tuleb teha kaugele ulatuvaid otsuseid. Eelöeldut arvestades ja eeldades, et tahame globaalsetes kliima- ja keskkonnaküsimustes kaasa rääkida arenenud mereriigina, oleks põhjendatud sammuks maailmaookeani ja polaaralade uurimise taastamine, nüüd juba oma lipu all.

Kaasaegse tehnika arengu tulemusena ei ole ookeani ja polaaralade uurimise vältimatuks eelduseks piltlikult öeldes tuumajäälõhkujad ja rasketransportlennukid. Tänapäevane uurimisaparatuur on väikesemõõtmeline, kerge ja energiasäästlik ning seetõttu kasutatav vägagi väikestel ja ökonoomsetel laevadel. Sugugi erandlik ei ole valdavalt purjede jõul liikuvate jahtlaevade kasutamine uurimislaevadena, mis on keskkonda ja raha enim säästev võimalus ning Eesti jaoks kindlasti sobivaim nii majanduslikus kui ka imagoloogilises plaanis.

Tänu Antarktika lepingule on Antarktika kujunenud sisuliselt maailma suurimaks looduskaitsealaks, kus toimub kõige tihedam rahvusvaheline teaduslik koostöö. Antarktika on oma looduslike tingimuste ja mõju poolest planeedi kliimale ainulaadne. Mitmed Antarktikas toimuvad looduslikud protsessid mõjutavad põhjalikult Maa atmosfääri ja maailmamerd. Kui võrrelda meie planeeti hiiglasliku mootoriga, siis Antarktika koos pidevas liikumises oleva maailmaookeaniga moodustab selle mootori jahutussüsteemi. Teisalt avalduvad inimkonna jaoks olulised globaalse keskkonna muutused Antarktikas sageli varem ja reljeefsemalt kui mujal. See on maailmajagu, mis peidab endas väljakutseid nii tänastele kui ka homsetele uurijatele ning on seetõttu globaalse keskkonnateaduse tähtsaimaks areeniks.

Antarktika leping sõlmiti 1959.a. Washingtonis ning ratifitseeriti 1961.a. Lepinguga külmutati seitsme riigi territoriaalsed nõudmised kontinendi erinevatele osadele (joon. 1) ning kuulutati kõik territooriumid ning jääliustikud lõuna pool 60-ndat lõunalaiust piirkonnaks, kus on keelatud igasugune militaartegevus ning mis on tähtajatult määratud rahuotstarbeliste teadusuuringute ja rahvusvahelise teaduskoostöö objektiks. Antarktika lepingu juurde kuuluv Keskkonnakaitse protokoll, mis kehtestas lepingualusel territooriumil üliranged keskkonnakaitse reeglid, sõlmiti Madridis 1991.a. ja jõustus 1998.a. Antarktika leping koos Madridi protokolli ning muude kehtivate meetmetega moodustavad nn. Antarktika lepingu süsteemi, mis on aluseks Antarktika rahvusvahelisele haldamisele, mida teostavad konsultatiivsed lepingupooled igal aastal toimuva Antarktika lepingu konsultatiivkohtumise kaudu. Konsultatiivse lepingupoole staatuse ja seega hääleõiguse Antarktika lepingu süsteemis saab endale taotleda riik, kes on näidanud üles huvi Antarktikas tegutsemiseks, avades seal oma uurimisjaama või lähetades ekspeditsioone. Igal konsultatiivsel lepingupoolel on lepingu süsteemis üks hääl. Pärast konsultatiivse staatuse omistamist Ukrainale juunis 2004, on hääleõiguslike riikide arv 28.

Joonis 1. Seitsme riigi territoriaalsed nõudmised Antarktise erinevatele osadele ning seal asuvad suuremad uurimisjaamad (kliki kaardil suurema versiooni vaatamiseks); allikas: Wikipedia.

Eesti Vabariik liitus 45. riigina (24. riigina Euroopas) Antarktika lepinguga 17. mail 2001.a. Samaaegselt valmis Eesti polaaruurijatest koosneva initsiatiivgrupi ja Välisministeeriumi koostöös projekt Eesti Antarktika Ekspeditsioon (ESTANTEX), mis kätkeb endas rahvusliku Antarktika uurimisprogrammi loomise esimese kuueaastase tsükli. Projekti eesmärgid on sõnastatud järgmiselt:

Panna alus rahvuslikule Antarktika uurimisprogrammile ning regulaarsetele Eesti Antarktika Ekspeditsioonidele, luues seeläbi Eesti Vabariigile võimaluse Antarktika lepingu konsultatiivse lepingupoole staatuse taotlemiseks.

Täiendavalt on projekti eesmärkideks ja taotlusteks:

   1. Säilitada ja edendada Eesti aastakümnete pikkust Antarktika uurimise traditsiooni,
   2. Luua täiendavaid võimalusi Eesti teaduse arenguks ning rahvusvahelise aktsepteerituse tõstmiseks,
   3. Luua vajalik infrastruktuur, mis annab uued võimalused rahvusvaheliseks teaduslikuks koostööks, suurendades sel moel Eesti rolli rahvusvahelistes teadusprojektides,
   4. Demonstreerida rahvusvahelisele üldsusele Eesti suhtumist ja soovi kaasa rääkida globaalset kliimat ja keskkonda puudutavates küsimustes,
   5. Tõsta Eesti kui kaasaegse ja edumeelse riigi mainet,
   6. Propageerida globaalse keskkonna kaitset ja loodushoidu eestlaste seas ning selgitada selle vältimatut vajadust Antarktika kui Maa puhtaima piirkonna näite varal,
   7. Tutvustada planeedi lõunapoolseimat maailmajagu, selle loodust ning keskkonnakaitse ranget reeglistikku eestlastele (potentsiaalsetele lõunamandri turistidele nende seas), kasutades erinevaid meediakanaleid,
   8. Avaldada esimese ekspeditsiooni lõppedes reisiraamat ja dokumentaalfilm ning toota õppefilm Antarktikast kasutamiseks koolides,
   9. Tugevdada Eesti osalemisega Antarktika uurimises Antarktika lepingu süsteemi ning rahvusvahelist koostööd lõunapolaarpiirkonnas.

Töörajoon – Rossi meri, Victoria maa rannik

Tulevase töörajooni valikul lähtuti kahest peamisest printsiibist. Esiteks pidi piirkond olema suhteliselt vähe uuritud ning looduslikult mitmekesine, pakkumaks häid võimalusi erinevatele teadusvaldkondadele ilma teiste riikide poolt juba teostatavate uuringute dubleerimiseta. Teiseks oluliseks kriteeriumiks oli võimalikult soodsad suvised jääolud, võimaldamaks ligipääsu ja mereuuringuid väikesel ekspeditsioonilaeval. Valik tehti kolme piirkonna vahel, milleks olid Antarktika poolsaare lääneranniku piirkond, Prydzi lahe piirkond ja Rossi mere piirkond. Esimesena nimetatud ala on küll kõige lihtsamini ligipääsetav, kuid Antarktika mõistes “kõige tihedamini asustatud” (joon. 1), mistõttu teadusuuringute teostamisel oleks paratamatult tekkinud juba tehtavate uuringute dubleerimine. Seda valikut poleks toetanud ka teised Antarktika uuringutega tegelevad riigid. Prydzi lahe piirkond kujutab endast suhteliselt väikest ala, mis asub tsirkumpolaarsete läänetuulte vööndis, kus ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu oleks tormipäevade tõttu kaduma läinud märkimisväärne osa Antarktika niigi lühikesest suvisest tööperioodist. Ka asub Prydzi laht kõige kaugemal lähtesadamast, milleks antud valiku puhul oleks Kaplinn. Valik langes Rossi mere piirkonnale (joon. 2).

Joonis 2. Eesti jaama planeeritav asukoht Antarktikas, Rossi mere rannikul (kliki kaardil suurema versiooni vaatamiseks).

Tänu Lõunaookeani hoovuste süsteemile (joon. 3) on see piirkond planeedi lõunapoolseim laevatatav ala ning kus valitsevad jääolud (joon. 4) ja ilmastikutingimused on suveperioodil soodsaimad. Samuti on sealne rannikumeri vähe uuritud ning suures osas veel “avastamise staadiumis”.

Joonis 3. Lõunaookeani hoovuste skeem (kliki kaardil suurema versiooni vaatamiseks); allikas: National Oceanography Centre, Southampton.

Joonis 4. Antarktist ümbritseva merejää levik suvel (vasakul) ja talvel; allikas: All About Sea Ice. Characteristics: Arctic vs. Antarctic.

Teaduslik programm

Eesti Antarktika Ekspeditsiooni (ESTANTEX) eesmärgiks on teha rahvusvahelisel tasemel uuringuid, mis oleksid oluliseks panuseks Antarktikas tehtavasse teadusesse ning sobituksid Eesti teaduse üldisesse konteksti.

Rossi mere regioonis seni läbiviidud teadusuuringud on ühelt poolt võimaldanud koostada vahepealse ülevaate regiooni keskkonna seisundist ning teisalt piiritleda olulised lüngad olemasolevas teadusteabes (Waterhouse 2001). Valdav on seisukoht, et regiooni uuringud on mitmel alal suuresti esialgses, eksploratoorses staadiumis. Näiteks tuginevad regiooni erakordselt produktiivsele merekeskkonnale suure bioloogilise mitmekesisusega ökosüsteemid, mis on ühtlasi ka ühed vähemuuritumad maailmas. Näiteks sisuliselt puuduvad ESTANTEX-i baasi planeeritava asukoha, Woodi lahe (joon. 5) hüdrograafilised uuringud.

Joonis 5. Woodi lahe piirkonna kaart (kliki kaardil suurema versiooni vaatamiseks).

ESTANTEX-i teadusprogrammi koostamisel on lisaks eelnevale lähtutud ekspeditsiooni eeldatavatest logistilistest võimalustest ja Eesti teadlaste senistest uuringutest Antarktikas. Ning mõistagi on peetud silmas, et teadusprogramm oleks orgaaniliselt seotud Eestis toimuvate uuringutega ning aitaks kaasa Eesti teaduse ees seisvate teoreetiliste ja praktilist tähtsust omavate ülesannete lahendamisele. Need ülesanded tulenevad muuhulgas ka Eesti geograafilisest asupaigast parasvöötme põhjaosas, talviti kinnikülmuva mere ääres ning mandrijää kujundatud maastikel. Neid vajadusi väljendab Eesti teaduse ka kaasajal kestev ning rohkem kui sajandipikkune edukas Arktika uurimine. Riiklikul tasemel Antarktika uuringud oleksid teaduse sisemisest arenguloogikast lähtuvaks jätkuks.

Antarktika lepingu kohaselt on lõunapolaarpiirkond rahu ja rahvusvahelise teaduskoostöö piirkond. Eesti teadusuuringud Antarktikas saavad olema osa sellest koostööst ning nende kavandamisel arvestatakse rahvusvahelise Antarktika uurimise teaduskomitee (SCAR) seisukohti.

Sellest tulenevalt keskendub ESTANTEX-i teadusprogramm üldiselt väljendudes maismaa (jäävabade alade, sisevete ning mandrijää) ja mere keskkonna ja ökosüsteemide koosseisu, toimimise ja arengu uurimisele. Peamiseks eesmärgiks on keskkonnas ja ökosüsteemides tulevikus toimuvate muutuste prognoosimine, eriti juba kaasajal toimuvate kliimamuutuste mõjul. Samas ei saa Eesti Antarktika Ekspeditsiooni teadusprogramm olema kõikehõlmav, mis tähendaks teatavas mõttes laialivalgumist. Keskendutakse eeskätt nendele valdkondadele, milles oleme tugevad ja/või omame juba eelnevat kogemust. Küll aga on plaanis teostada teadusuuringuid paralleelselt nii maismaal kui ka rannikumeres. Viimaseks annab meile suure eelise teiste riikide ees, kes kasutavad suhteliselt suuri laevu, väike ja seega madala süvise ning hea manööverdusvõimega ekspeditsioonilaev.

Sääraselt määratletud teadusprogramm rakendub ellu üksikute uurimisprojektide kaudu, mille esitamine korrektsel kujul finantseerijatele saab võimalikuks peale ESTANTEX-i logistilise külje rahastamise kindlustumist.

Praeguseks on valminud järgmised projektivisandid:

    * Sisevete (järved, ojad) ökosüsteemide seisund ja kliimamuutuste mõju neile (Enn Kaup)
    * Mandrijääs ja igikeltsas salvestunud keskkonnamuutuste ning merejää formeerumise uurimine isotoopgeokeemia meetoditega (Tõnu Martma)
    * Maakoore geoloogiline evolutsioon, vulkanoloogia ja meteoriitika Rossi mere piirkonnas (Alvar Soesoo ja Jüri Ivask)
    * Eel-Kambriumi ja Paleosoikumi settekivimite koostis ja stratigraafia (Peep Männik)

Valmimisjärgus on projektivisandid rannikumere elustiku, mereimetajate, merefüüsika, merejää optiliste omaduste, klassikalise glatsioloogia, jäävabade alade taimekoosluste ja geneetika valdkonnas.

Eraldi mainimist väärib kava vändata esimesest ekspeditsioonist klassikaline dokumentaalfilm, mis aitaks avardada eestlaste paraku nappe teadmisi Antarktikast, selle uurimisest ning mõjust globaalsele kliimale. Samuti on kavas filmitegijate ning teadlaste koostöös toota õppefilm Antarktikast kasutamiseks koolides. See oleks kindlasti oluliseks panuseks kodumaisesse õppefilmide varamusse.

Marsruut ja ajakava

Eestist lähtuv Antarktika ekspeditsioon tähendab igal juhul suurte vahemaade läbimist, mis sõltumata sõiduvahendi valikust on võrdlemisi kulukas, seda ka juhul, kui kasutatakse suhteliselt ökonoomset purjelaeva. Pika ülesõidu tulemusena on võimalik töötada Antarktise rannikuvetes sealse lühikese suve jooksul vaid kaks kuud.

Nendest asjaoludest lähtuvalt on kavas viia ekspeditsioonilaev pärast valmimist ning katsetusi Läänemere jääs baseeruma Austraaliasse, Tasmaania saarel asuvasse Hobarti sadamasse. Iga-aastane ülesõit Tallinnast töörajooni oleks majanduslikult põhjendamatult kulukas ning ajaliselt võimatu. Ülesõit Hobartisse on planeeritud Läänemerest üle Atlandi ookeani, läbi Panama kanali, üle Vaikse ookeani, ehk teisisõnu kõige otsemat teed lääne suunas ning kestab sõltuvalt seisuaegade pikkusest vahesadamates viis kuni kuus kuud. Edasised iga-aastased ekspeditsioonid tähendaksid ca 2000 miili pikkust ülesõitu töörajooni, mis arvestades Lõunaookeani valitsevate tuulte iseloomu kestaks ligikaudu kaks nädalat. Teaduspersonali ja varustuse transport pärast ekspeditsioonilaeva baseerumist Hobartisse saab toimuma liinilennukite ja võimalusel ka kaubalaevadega. Igal aastal seisab laev ca 8 kuud Hobartis, sealjuures üsna väikeste kuludega.

Käesoleva projekti ajakava on arvestatud kuuele aastale, arvestades rahastamise algusest. Esimesed kolm aastat kuluvad ekspeditsioonilaeva ning polaarjaama projekteerimiseks ja ehitamiseks, varustuse komplekteerimiseks ja personali koolitamiseks. Järgnevad kolm aastat toimuvad igasuvised regulaarsed uuringud Rossi meres ja Victoria maa rannikul. Seega on käesolev projekt lahti kirjutatud kuue esimese tegevusaasta kohta, mis kujutaksid endast rahvusliku Antarktika uurimise programmi esimest etappi. Edasi on planeeritud igasuvised ekspeditsioonid programmi raames jätkuma tähtajatult, nagu see on ka teistel Antarktika uuringutega tegelevatel riikidel.

Tegevuskava Antarktikas

Antarktika lühike suvi ja valitsevad jääolud seavad ekspeditsiooni rangetesse ajalistesse raamidesse, võimaldades töötada Rossi mere piirkonnas maksimaalselt jaanuari algusest veebruari lõpuni. Arusaadavalt tuleb need kaks kuud ära kasutada maksimaalse efektiivsusega. Sellest tulenevalt on ekspeditsioonil kavas töötada samaaegselt kahe, kalda- ja mererühmana.

Jõudes Rossi merre, suundub ekspeditsioonilaev esmalt Washingtoni neeme lähistele, kus toimub jaama rajamiseks vajaliku varustuse ja mootorkelkude ning regede lossimine kinnisjää servale. Paralleelselt veetakse kõik lossitu tulevase uurimisjaama asukohta (joon. 6). Järgnevalt monteeritakse kokku esimene jaamahoone, millesse jääb baseeruma ekspeditsiooni kaldarühm, kes alustab kohe uurimisprogrammi täitmist. Laev siirdub samal ajal täitma mererühma uurimisprogrammi. Veebruari viimase dekaadi alguses valitakse taas sobiv koht kinnisjää serval, kus toimub kogutud proovide, aparatuuri, jäätmete jne. lastimine laevale. Polaarjaam konserveeritakse ja kaldarühm asub laevale.

Joonis 6. Tulevase tööpiirkonna skeem koos Itaalia ja Eesti jaamade asukohtadega.

Teisel aastal veetakse kohale jaama teine hoone. Kõik ülejäänu toimub põhimõtteliselt sama skeemi järgi. Mõistagi täpsustavad töörajooni jõudmise ja sealt lahkumise aja jääolud, mis aastate lõikes on võrdlemisi varieeruvad. Paraku on Antarktika maailmajagu, kus kõigi plaanide viimase korrektuuri teeb loodus.

Ekspeditsioonilaev

Mootorpurjekate kasutamine Antarktika vetes ei ole kaugeltki uudne lahendus. See võimaldab säästa nii raha kui ka keskkonda. Samuti on purjede kasutamisega võimalik viia aluse autonoomsus hoopis teisele tasemele, tagada taglase või masina avarii puhul alternatiivne liikumisjõud ning ühtlasi võimaldab väike laev tänu paremale manööverdusvõimele ja väiksemale süvisele teostada rohkem rannikumere uuringuid, millest on Rossi mere piirkonnas seni puudus.

Antarktika ekspeditsiooniks sobivale laevale esitatakse väga kõrged nõudmised nii merekindluse kui ka jääklassi osas. Endastmõistetavalt peab aluse autonoomsus olema arvestatud piisava varuga, pidades silmas nii kütust, joogivett kui ka provianti. Alatähtsustada ei tohi ka meeskonna elu- ja töötingimusi, mis polaarmere karmides tingimustes on eriti olulised ekspeditsiooni töövõime säilimiseks. Neist ja majanduslikest kriteeriumitest lähtudes kaaluti läbi võimalused rentida sobiv alus, soetada kasutatud alus ja see vajadustele vastavalt ümber ehitada või ehitada uus täpselt vajadustele vastav ekspeditsioonilaev. Selgete eelistega, ja seda ka majanduslikus plaanis, jäi sõelale viimane variant.

Käesolevaks ajaks on peetud eelläbirääkimised ning saadud hinnapakkumine maailma juhtivalt teraskerega jahtlaevade konstruktorilt R. Bruce Roberts-Goodson’ilt. Aluse baasprojektiks on juba praktikas ennast tõestanud Trader 65 (joon. 7), kes kujutab endast klassikalise kiiljahi ja kaubalaeva kombinatsiooni. Seega on tegu isepüstuva, ehk erakordselt merekindla jahtlaevaga, mis on Lõunaookeanil esinevaid tugevaid torme silmas pidades väga oluline. Selle projekti baasil on kavas ehitada märkimisväärselt täiustatud ekspeditsioonilaev spetsiaalselt tööks polaartingimustes.

Joonis 7. Ekspeditsioonilaeva baasprojekt.

Eesti esimene polaarjaam

Kuigi eestlaste polaarekspeditsioonide käigus on püstitatud mitmeid välilaagreid, ei ole siiani rajatud ühtegi tugipunkti, millel oleks ametlikult polaarjaama staatus. Lisaks võimaluste loomisele teaduslike uuringute teostamiseks Antarktikas, on polaarjaamal täita ka tähtsa sümboli roll, demonstreerides Eesti kohalolekut Lõunamandril ning omades ühtlasi ka ametliku postkontori staatust.

Nii Eesti Antarktika Ekspeditsiooni poolt rajatava polaarjaama kui ka kogu ekspeditsiooni võtmesõnadeks on väike, efektiivne ja elegantne. Viimasega peetakse silmas ranget vastavust kehtivate keskkonnakaitse nõuetega ning maksimaalset taastuvenergia kasutamist.

Käesolevaks ajaks on peetud eelläbirääkimised Soome firmaga Morehouse OY, mis omab pikaajalist kogemust moodulitest koosnevate polaarjaama hoonete projekteerimises ja ehitamises. Kavas on püstitada kaks hoonet, kumbki pindalaga 22 m² (joon. 8 ja 9). Esimeses paikneks eluruum neljale inimesele, kambüüs, mess, dušširuum-wc ja raadiojaam ning teises eluruum kahele inimesele ning laboratooriumid. Lisaks on kavas rajada kütteta väike kuur diiselgeneraatori jaoks kuhu talveperioodiks paigutatakse ka kaks jaamas kasutusel olevat mootorkelku. Vajadusel on täiendavate eluruumidena peetud silmas võimalust kasutada telke.

Joonis 8. Jaamahoone välisvaade.

Joonis 9. Jaamahoone sisevaade.

Elu ja töötingimused jaamas saavad olema tavaelu standardite järgi askeetlikud, kuid piisavalt head ekspeditsiooni töövõime tagamiseks.

Ohutus

Meresõit oli, on ja jääb riskiga seotud ettevõtmiseks. Sama kehtib kindlasti ka töötamise kohta polaaraladel. Seetõttu tuleb ohutuse all mõelda riskide vähendamist ja võimalike hädaolukordade lahendamist.

Meresõidus valitsevate “traditsiooniliste” ohtude ja hädaolukordadega toimetulemiseks on inimkonna käsutuses põhjalik kogemustepagas, mis on kaasajal koondatud rahvusvahelisse SOLAS (Safety of Life at Sea) konventsiooni. See on aluseks ka Eesti Antarktika Ekspeditsiooni laeva ehitamisel, varustamisel päästevahenditega ning juhendiks hädaolukordadega toimetulemisel. Polaarmeres töötamisel lisanduvad spetsiifilised ohud, nagu jäämäed, merejää ning laevade jäätumine madala õhu- ja veetemperatuuri tõttu. Ka siin on võimalik kasutada seniste ekspeditsioonide rahvusvahelist kogemust ning sellest tulenevat head merepraktikat, mida ka tehakse.

Töötamisel maismaal on olukord sarnane. Lisaks Eesti oma polaaruurijate kogemustele, on meil tänu tihedale rahvusvahelisele koostööle kavas rakendada parimat seni eksisteerivat praktikat. Samuti tuleb siinkohal mainida rahvusvahelisel Antarktika uurimisel välja kujunenud praktikat, kus tõsiste hädaolukordade puhul pakutakse vähimagi võimaluse korral abi teiste riikide ekspeditsioonide poolt. Vastav kokkulepe on Eesti Antarktika Ekspeditsioonil olemas 50 km kaugusel asuva Itaalia jaamaga Mario Zucchelli.

Keskkonnakaitse

Igasugune inimtegevus Antarktisel, sellest lähtuvatel śelfiliustikel ning ümbritsevates meredes on reguleeritud rangete keskkonnakaitse nõuetega, mis on sätestatud Antarktika lepingu Keskkonnakaitse protokolli (Madridi protokoll) ning rea teiste rahvusvaheliste konventsioonide ja lepetega. Seega on ekspeditsiooni eeltingimuseks Eesti Vabariigi ühinemine Madridi protokolliga, mis on teistele lepingupooltele tagatiseks, et Eesti Antarktika Ekspeditsiooni tegevus on ranges vastavuses kehtivate nõuetega. Tuleb silmas pidada, et keskkonnakaitse on inimelude ohutuse järel Antarktikas prioriteediks number kaks.

Kuna praktilised tegevusjuhised on Madridi protokolliga liitunud ja Antarktikas tegutsevate riikide poolt välja töötatud, puudub meil tarvidus “jalgratast leiutada”. Keskkonnakaitse nõuete täitmisel juhindume Põhjamaade poolt ühiselt välja töötatud käsiraamatust Nordic Environmental Handbook for Antarctic Operations . Sel viisil tagame, et erinevalt mitmetest teistest riikidest, toimub Eesti ekspeditsiooni tegevus Antarktikas algusest saadik keskkonnakaitselisest vaatevinklist eeskujulikult.

Meditsiin

Arusaadavalt on Antarktikasse suunduva ekspeditsiooni liikmeks saamise esimeseks tingimuseks nõudmistele vastav tervis. Kuigi meditsiinilise läbivaatuse nõuded on riigiti erinevad, on peamiseks tingimuseks ootamatult ägeneda võivate haiguste puudumine. Üldjoontes on Antarktika ekspeditsioonide liikmetele esitatavad tervisenõuded samaväärsed meremeeste arstliku komisjoni nõuetega, kuigi sõltuvalt jaama suurusest ja kohapealse võimaliku arstiabi tasemest lähtuvalt tehakse ka mööndusi.

Eesti Antarktika Ekspeditsiooni koosseisus on ette nähtud arsti koht. Lisaks saavad vähemalt kolm ekspeditsiooni liiget süvendatud esmaabialase väljaõppe. Ülejäänud ekspeditsiooni liikmetele on kohustuslik esmaabi baaskursuse läbimine.

Eesti polaarjaama lähimatelt naabritelt, Itaalia ekspeditsioonilt, oleme saanud selgesõnalise lubaduse, et juhul kui peaksime sattuma olukorda, kus oma arstist ja vahenditest ei piisa, võime loota nende abile. Mõistagi ei tähenda niisuguse varuväljapääsu olemasolu seda, et võiksime oma meditsiinilisse ettevalmistusse nii teadmiste kui ka varustuse osas kergekäeliselt suhtuda.

Ekspeditsiooni koosseis

Ekspeditsiooni koosseisu on esimeses etapis planeeritud kaksteist inimest, kellest poole moodustavad teadlased ja poole logistiline personal, ehk laeva meeskond, arst ja kokk. Niisugust proportsiooni võib lugeda väga efektiivseks, sest suuremal jaol Antarktikas opereerivatel programmidel ületab logistilise personali arv teadlaste oma. Püstitatud eesmärkidest lähtuvalt on esimesel hooajal üks teaduskoosseisu koht määratud filmimehele.

Ekspeditsioonilaeva kapten on ühtlasi ekspeditsiooni juht, kes võtab endale täieliku vastutuse ekspeditsiooni ohutu ja eduka läbiviimise eest. Kaldarühma ja ühtlasi polaarjaama ülem võtab endale täieliku vastutuse kapteni ees kaldarühma ohutu ja eduka tegevuse eest perioodil, mil rühm tegutseb autonoomselt. Vastutusalad laevas on jagatud vastavalt merepraktikas kujunenud tavadele.

Erinevalt suure liikmete arvuga ekspeditsioonidel kujunenud praktikale, kus laeva meeskond ja teaduspersonal täidavad vaid omi ülesandeid ning jagunevad teatud moraalses mõttes kahte gruppi, on Eesti ekspeditsioonil väikese liikmete arvu tõttu plaanis seda tava mitte järgida. Praktikas tähendab see seda, et ülesõidul töörajooni on laevatöödel abiks ka teaduskoosseis ning uurimistööde käigus rakendatakse laeva meeskonnaliikmeid teadustöödel abijõuna. Sel viisil tõstame oma ekspeditsiooni efektiivsust, mis nagu juba mainitud, on üks meie võtmesõnu.

Korraldajad

Ekspeditsiooni peakorraldajaks on mittetulundusühing Eesti Antarktika
Ekspeditsioonid, mis juhindub oma tegevuses Eesti Teaduste Akadeemia Polaaruuringute Komitee ja Välisministeeriumi soovitustest. Selle organisatsiooni ülesandeks on projekti teostamiseks vajalike vahendite nagu ekspeditsioonilaev, polaarjaam ja kõikvõimalik ekspeditsioonivarustus soetamine, mitteteaduspersonali leidmine ja palkamine ning ekspeditsiooni läbiviimine. Seega on MTÜ Eesti Antarktika Ekspeditsioonid ülesanne tagada kogu ettevõtmise logistika.

Teadusprogrammi koordineerib Eesti Teaduste Akadeemia Polaaruuringute Komitee ja viivad ellu Eesti teadusasutused. Uuringute suunitlus ja maht sõltub Eesti Antarktika Ekspeditsioonide poolt saavutatavate tehniliste ja logistiliste võimaluste ulatusest. Kindlustamaks uuringute kõrget kvaliteeti kuulutatakse Eesti Teadusfondi kaudu välja avalik grandiprojektide konkurss, kus projekte hinnatakse ETF-i tavapärasel, mitmete aastate praktikas otstarbekaks osutunud viisil. Teadusprojektide finantseerimisel osalevad ka eraalgatuslikud fondid Eestis (näit. Sihtasutus Eesti Polaarfond) ning välismaal. Filmi eelarve on kavas katta asjakohaste fondide toel.

Rahvusvahelist suhtlemist Antarktika lepingu süsteemis teostab Välisministeerium.

Eelarve ja rahastamine

Projekti eelarve koostamisel on arvestatud kulutustega, mis tuleb teha ekspeditsiooni ettevalmistamiseks, ekspeditsioonilaeva ülesõiduks Hobartisse ning tööks Antarktikas kolmel suvehooajal. Seega on tegemist Eesti Antarktika Ekspeditsiooni stardi- ja esimese kolme tööhooaja eelarvega. Pärast seda perioodi pole ekspeditsiooni iga-aastaste opereerimiskulude olulist muutumist ette näha. Järgnevas tabelis on esitatud projekti eelarve, mille koostamisel on arvesse võetud võimalikke hinnamuutusi, valuutakursside kõikumist ja ettenägematuid asjaolusid.

Nimetus	Maksumus (EUR)	Aeg
Eelekspeditsioon keskkonnamõjude hindamiseks	130 000	2007
Kõikehõlmav keskkonnamõjude hinnang	26 000	2007-2008
Ettevalmistus ja varustuse soetamine		3 aastat rahastamise algusest
Ekspeditsioonilaev	720 000
Polaarjaam	160 000
Org.- ja püsikulud	98 000
Laeva kindlustus	64 000
Kindlustus	24 000
Kokku	1 222 000
Ülesõit Tallinnast Hobartisse		4. aasta
Opereerimiskulud	45 000
Sidekulud	9 000
Palgad	91 000
Kokku:	145 000
Esimene suvehooaeg Antarktikas		5. aasta
Lennupiletid	18 000
Opereerimiskulud	26 000
Sidekulud	8 000
Palgad ja päevarahad	110 000
Kokku	162 000
Teine suvehooaeg Antarktikas		6. aasta
Lennupiletid	18 000
Opereerimiskulud	26 000
Sidekulud	8 000
Palgad ja päevarahad	110 000
Kokku	162 000
Kolmas suvehooaeg Antarktikas		7. aasta
Lennupiletid	18 000
Opereerimiskulud	26 000
Sidekulud	8 000
Palgad	110 000
Kokku	162 000
Kogu eelarve	1 853 000

On arusaadav, et tänases Eestis teaduse edendamiseks kasutada olevate ressursside abil pole ekspeditsiooni eelarve katmine mõeldav. Seega nõuab projekt eraldi finantseerimist. Kuna tegemist on ettevõtmisega, millel on teaduslike eesmärkide kõrval ka märksa laiem tähendus, loodame leida lahenduse erinevate rahastamisvõimaluste liitmise teel.

Kogemus näitab, et kaasaegses Eestis on võimalik rahastada ka suuremaid mittetulunduslikke projekte. Kuna tegemist on ettevõtmisega, mis kahtlemata pälvib olulist tähelepanu teistes Antarktika lepinguga liitunud riikides, mõjutab see positiivselt Eesti rahvusvahelist mainet. Koostöös meediaga on kavas tutvustada projekti ning hoida selle edenemisega kursis Eesti avalikkust. See loob võimaluse reisi toetajate reklaamile vajaliku tähelepanu saavutamiseks. Rahvuslik Antarktika ekspeditsioon on siseriiklikult mittepoliitiline ettevõtmine, mis annab välismaailmale selge signaali meie soovist kaasa rääkida globaalset keskkonda ja kliimat puudutavates küsimustes. See peaks Eesti ühiskonnas looma ka lihtsalt positiivset meeleolu ning tugevdama ühtekuuluvustunnet. Usume, et eeltoodud põhjustest lähtuvalt leidub Eestis piisavalt ettevõtjaid, kes soovivad ekspeditsiooni toetada. Samas peame igati põhjendatuks taotlust rahastada projekti põhiosas riiklikest vahenditest.

Projekti senine areng

Eesti Vabariik liitus Antarktika lepinguga 45. riigina 17.mail 2001.

Juulis 2001 Venemaal, Sankt Peterburis toimunud XXIV Antarktika lepingu konsultatiivkohtumisel esindas Eestit üheliikmeline delegatsioon, kellele sai osaks märkimisväärne tähelepanu ning üldine toetus. Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Itaalia, Jaapani, Soome, Tšehhi, Ukraina, Uus-Meremaa, Venemaa ja Ühendatud Kuningriigi delegatsioonide poolt tehti pakkumised võimalikuks tulevaseks koostööks.

19. märtsil 2002 peeti Välisministeeriumis Eesti Teaduste Akadeemia Polaaruuringute komitee koosolek projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon arutamiseks. Samuti toimus komitee koosseisu laiendamine. Otsustati projekti edasi arendada ning moodustada mittetulundusühing, mille ülesandeks on tagada ekspeditsiooni tehniline ettevalmistamine ja logistika tagamine. Teadusprogrammi koordinaatoriks määrati Dr. Enn Kaup ning projekti kui terviku eest vastutavaks Mart Saarso. Otsustati kavandatavast ettevõtmisest teavitada Eesti avalikkust ning Antarktika lepingu kõiki liikmesriike.

XXV Antarktika lepingu konsultatiivkohtumisele, mis toimus 10.-20. septembril 2002 Varssavis, esitas Välisministeerium informatsioonilise dokumendi IP-12, mida kohtumisel tutvustas kaheliikmeline delegatsioon. Nimetatud dokument andis lühikese ülevaate Eesti Antarktika Ekspeditsiooni projektist ning sai positiivse hinnangu kõigilt lepingupoolte delegatsioonidelt, mis on fikseeritud kohtumise lõpparuandes.

Jaanuaris 2003 töötas Antarktikas tänu Itaalia ja Uus-Meremaa Antarktika programmide abile Välisministeeriumi nõunik ja projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon juht Mart Saarso. Teostati tulevase töörajooni rekognostseering ning valiti välja tulevase polaarjaama asukoht Victoria maal, Woodi lahe rannikuoaasis koordinaatidega φ= 74° 21.6’ S λ=165° 07.8’ E (joon. 10, 11 ja 12).

Joonis 10. Vaade idast Eesti tulevase polaarjaama asukohaks valitud rannikuoaasile umbes 100 m kõrguselt.

Joonis 11. Oaasi maastik.

Joonis 12. Tulevase eesti polaarjaama asukoht satelliidilt pildistatuna.

14. märtsil 2003 asutati mittetulundusühing Eesti Antarktika Ekspeditsioonid, mis on loodud spetsiaalselt rahvuslike Antarktika ekspeditsioonide logistika tagamiseks. Organisatsioon juhindub põhikirja järgi Välisministeeriumi ja Eesti TA Polaaruuringute Komitee soovitustest.

10. aprillil 2003 toimus Välisministeeriumis Eesti Antarktika Ekspeditsiooni esimene töönõupidamine, milles osalesid TA Polaaruuringute Komitee liikmed ning Eesti teadusasutuste esindajad. Arutusel oli projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon tehniline teostus ning teadusprogramm.

9.–20. juunil 2003 Madridis toimunud XXVI Antarktika lepingu konsultatiivkohtumisel esindas Eestit viieliikmeline delegatsioon, kes esitas kohtumisele ülevaate planeeritud polaarjaama rajamisest ning kavatsetavatest maismaa- ja mereuuringutest Rossi mere piirkonnas. Saavutati lepingupoolte nõusolek Eesti tulevase uurimisjaama asukoha suhtes, moodustati Eesti poolt juhitav mitteformaalne riikidevaheline kontaktgrupp ning tervitati Eesti kavatsusi. Rõhutati vajadust Eesti liitumiseks Madridi protokolliga.

2004.a. riigieelarvest taotles Välisministeerium Eesti Antarktika Ekspeditsiooni ettevalmistusteks 6,075 miljonit krooni. Küsimus oli eraldi arutusel valitsuskabineti istungil 18. septembril 2003 ning võimalust rahastamiseks ei leitud. Protokolliti vajadus saada Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoht nimetatud projekti suhtes, sealhulgas selle rahastamise küsimuses. Samas väljendas peaminister Juhan Parts projektile põhimõttelist toetust ning viitas vajadusele saavutada laiem kõlapind, eriti teadlaskonna hulgas.

5. aprillil 2004 oli projekt Eesti Antarktika Ekspeditsioon arutusel Riigikogu väliskomisjonis. Senisest arengust ja tulevikuväljavaadetest andsid ülevaate Välisministeeriumi nõunik Mart Saarso ja Geoloogia Instituudi vanemteadur dr. Enn Kaup. Komisjon andis projektile kui välispoliitiliselt olulisele algatusele positiivse hinnangu ning lubas seda arvestada Välisministeeriumi 2005.a. eelarve menetlemise käigus, milles jätkuvalt taotleti raha ekspeditsiooni ettevalmistusteks.

10. mail 2004 edastas Eesti Teaduste Akadeemia Polaaruuringute Komitee peaministrile ja Vabariigi Valitsusele pöördumise, milles väljendati muret projekti saatuse pärast ning peeti vajalikuks leida võimalus riigipoolse rahastamise leidmiseks veel 2004. aastal. Pöördumisele on alla kirjutanud 12 inimest, nende hulgas TA president, TÜ rektor, TTÜ rektor ja kokku 5 akadeemikut. Riigisekretär Heiki Looti resolutsiooniga suunati pöördumine vastamiseks välisminister Kristiina Ojulandile. Kuna pöördumise sisuks on rahastamistaotlus, ületab see välisministri pädevuse ning lahenduse saab leida Vabariigi Valitsus. Sellekohase vastuse peaministrile allkirjastas ka välisminister Kristiina Ojuland.

20. mail 2004 võttis Vabariigi Valitsus vastu otsuse liituda Antarktika lepingu Keskkonnakaitse protokolliga (Madridi protokoll) ning esitada vastav eelnõu Riigikogule pärast protokolli rakendusseaduse eelnõu heakskiitmist. Rakendusseaduse eelnõu väljatöötamiseks otsustati Keskkonnaministeeriumi juurde luua asjakohane töögrupp.

Mais-juunis 2004 Kaplinnas toimunud XXVII Antarktika lepingu konsultatiivkohtumisel esindas Eestit kolmeliikmeline delegatsioon. Kohtumisel tõstatus planeeritava uurimisjaama keskkonnamõjude hinnangu küsimus. Delegatsioonil tuli kaitsta eelmisel konsultatiivkohtumisel saavutatud positsioone ning esitada vastuargumente Eesti tulevase polaarjaama asukohavalikut mitte pooldavate huvigruppide avaldustele. Saavutati kokkulepe diskussiooni jätkamiseks konsultatiivkohtumiste vahelisel perioodil. Sellega seoses sai selgeks vajadus lähetada tulevase uurimisjaama asukohta eelekspeditsioon, mille ülesandeks on koguda maksimaalne hulk informatsiooni kõikehõlmava keskkonnamõjude hinnangu esitamiseks teistele lepingupooltele.

3. juunil 2004 toimunud valitsuskabineti nõupidamisel teavitas välisminister Kristiina Ojuland valitsust Välisministeeriumi kavast liituda COMNAP-iga (Council of Managers of National Antarctic Programs). Välisministri informatsioon võeti teadmiseks.

7. juunil 2004 välisministrile saadetud kirjas, teatas haridus- ja teadusminister Toivo Maimets, et Haridus- ja Teadusministeerium peab projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon oluliseks riigi maine kujundamisel ning projekti rahastamist läbi Välisministeeriumi eelarve põhjendatuks.

16. märtsil 2005 moodustati keskkonnaministri käskkirjaga Antarktika lepingu Keskkonnakaitse protokolliga ühinemise seaduse rakendusseaduse eelnõu väljatöötamiseks töögrupp, millesse kuuluvad Keskkonnaministeeriumi, Välisministeeriumi ja Teaduste Akadeemia Polaaruuringute Komitee esindajad.

Järgmiseks oluliseks sammuks rahvusvahelisel areenil on Välisministeeriumi liitumine COMNAP-iga. Sellega loome endale vaba juurdepääsu Antarktika operatsioonide logistika rahvusvahelisele koordineerimisele ning suurendame märgatavalt oma usaldusväärsust partnerite silmis. 2004.a. juuli viimasel nädalal Bremenis toimunud COMNAP-i aastakoosolekule oli Eesti esindaja erandkorras kutsutud osalema kogu üritusel täies ulatuses. Kuna tegemist on n.ö. “suletud klubiga”, tuli seda võimalust vääriliselt hinnata ja kasutada. Aastakoosolek kiitis üksmeelselt heaks Välisministeeriumi liitumise COMNAP-iga, seades täisliikmeks saamise tingimuseks Eesti liitumise Madridi protokolliga.

Käesolevaks ajaks on projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon areng jõudnud etappi, kus ilma rahaliste vahenditeta pole võimalik olulisi samme astuda. Eelläbirääkimised nii ekspeditsioonilaeva kui ka polaarjaama hoonete ehitamiseks on peetud. Töötatakse tulevaste uurimisprogrammide kallal, valmimas on varustuse detailsed nimekirjad ning toimub tihe koostöö arendus teiste riikide, eeskätt meie peamiste partnerite Austraalia, Itaalia, Soome, USA ja Uus-Meremaa Antarktika programmidega. Eriti teravaks probleemiks on võimalikult kiiresti leida võimalus varem mainitud eelekspeditsiooni kiireks lähetamiseks tulevase polaarjaama asukohta. Raha puudumise tõttu tuli see, algselt 2005.a. jaanuariks planeeritud ettevõtmine edasi lükata.

16. augustil 2005 pöördus TA Polaaruuringute Komitee peaminister Andrus Ansipi poole palvega korraldada kohtumine tutvustamaks projekti senist arengut ning arutamaks selle rahastamise võimalusi, eeskätt kõikehõlmava keskkonnamõjude hinnangu koostamiseks vajaliku eelekspeditsiooni rahastamist, millega viivitamine pärsib Eesti edasist integreerumist Antarktika lepingu süsteemi.

9. novembril 2005 sai TA Polaaruuringute Komitee peaminister Andrus Ansipilt eitava vastuse projekti rahastamiseks lähemas tulevikus ning soovituse leida vahendeid erasektorist ja väljastpoolt Eestit. Taotletud kohtumise võimalust ta oma kirjas ei maininud.

Kokkuvõtteks

Eelkirjutatut kokku võttes on Eesti Vabariigil avanenud reaalne võimalus kaasa rääkida kogu inimkonda puudutavas küsimusteringis ning panna maksma oma seisukoht jätkuvalt eskaleeruvas globaalse kliima- ja keskkonnaproblemaatikas. Olgu rõhutatud, et tegemist on sisepoliitiliselt neutraalse valdkonnaga, mis teenib kogu inimkonna huve. Olles väikseim Antarktika lepinguga liitunud riikidest on Eesti teenitult saanud üldise tähelepanu ja poolehoiu osaliseks, mis ei tähenda aga enamat, kui vaid võimalust tõestada end globaalküsimuste lahendamisel.

Kuna projekt Eesti Antarktika Ekspeditsioon teenib Eesti rahvuslikke huve nii kultuurilises, geopoliitilises kui ka kliima- ja keskkonnajulgeolekulises plaanis, oleks selle rahastamine riiklikest vahenditest igati mõistlik ja põhjendatud. See oleks riiklik investeering, mis on suunatud tulevikku, garanteerimaks elukeskkonna säilimise tulevastele põlvkondadele. Samas on läbi ajaloo olnud uurimisreiside toetajateks missioonitundega ettevõtjad ja üksikisikud, kelle panusele kaasaegses Eestis on põhjust loota. Ühiste jõududega võime ära teha suuremaid asju kui kunagi unistada oleme julgenud.

Kui seoses projektiga Eesti Antarktika Ekspeditsioon tekkis Teil küsimusi, ettepanekuid või soov ettevõtmist Teile sobival viisil toetada, võtke palun ühendust aadressil:

MTÜ Eesti Antarktika Ekspeditsioonid
Postkast 380
19090 Tallinn

Tel: 522 8513 või 511 5566 (Mart Saarso)
Tel: 512 9652 või 645 4679 (Enn Kaup)

Elektronpost:
mart.saarso@antarktika.ee
enn.kaup@antarktika.ee
info@antarktika.ee
estantex@hotmail.com

Kodulehekülg internetis: www.antarktika.ee

Eesti Antarktika Ekspeditsiooni korraldajad on tänulikud kõigile, kes leiavad võimaluse ettevõtmist rahaliselt toetada. Kõigi toetajate nimed trükitakse ära tulevases reisiraamatus, avaldatakse internetis, mõistagi nende nõusolekul ning neile kuulub meie sügav lugupidamine.

Mittetulundusühingu Eesti Antarktika Ekspeditsioonid arveldusarve Nordea panga Eesti filiaalis: 17000601858 (EEK); 17000601861 (EUR); 17000601874 (USD).

Ülekanneteks välismaalt:

Nordea Bank Finland Plc
Eesti filiaal / Estonia Branch
Hobujaama 4
15068 Tallinn
ESTONIA

S.W.I.F.T. aadress NDEAFIHH, in favour of NDEAEE2X

International Bank Account Number (IBAN): EE 641700017000601874 (USD); EE271700017000601861 (EUR); EE111700017000601858 (EEK).